Tee korra paus. Mõtle või vaata enda ümber. Meil on ChatGPT-d, Claude’id, Geminid ja Copilotid, kes ütlevad meile: “Ma mõistan sind.” Ja küsivad: “Kuidas sa end tunned?” Samal ajal kui meie ise istume kontorites nagu robotid, vajutame nupukesi ja täidame KPI-sid. Täiesti hull olukord, eks ole? Üks utreeriv mõttelõng veel. Sinu telefonis olev ChatGPT küsib su enesetunde kohta rohkem kui su boss ja Alexa mäletab su sünnipäeva, aga kolleegid ei tea, et sul lapsed on. See pani mind mõtlema, kas meil on tekkinud olukord, kus tehisintellekt on empaatiline ja hooliv, samal ajal kui inimesed muutuvad pideva tootlikkuse kasvu all üha mehhaanilisemaks.
Kaasaegse tehnoloogia irooniline paradoks
Avasin oma AI-assistendi ja see tervitas mind küsimusega, kas olen täna piisavalt puhanud. Olin just mõni aeg tagasi lõpetanud raamatu “Läbipõlemisekadeemia”, mis räägib tehnoloogiasektori töökultuurist, kus ületunnid on normaalsus ja läbipõlemine igapäevane. See vastuolu pani mind mõtlema, kas meile on loodud masinad, mis näitavad üles rohkem muret meie heaolu pärast kui organisatsioonid, kus töötame.
Tehnoloogiasektoris domineerib sageli nn “hustle culture”. Eesti keeles polegi väga head vastet. Aga sisuliselt on see lakkamatu töötamise ja pideva optimeerimise mentaliteet. Samal ajal arendame tehisintellekti süsteeme, mis õpivad ära tundma meie väsimust, meeleolu ja vajadusi, pakkudes inimlikke nõuandeid heaolu kohta.
Ja siis sattusin lugema ühte voogu, kus Redditi kasutajad on täheldanud tehnoloogia ja töökultuuriga seotud aruteludes, et “kui juhtkond ei näita eeskuju tervete piiride seadmises, siis jätavad töötajad kõrvale ka AI heaolusoovitused.” Ehk siis tehnoloogia võib soovitada pause, kuid organisatsioonikultuur dikteerib tegeliku käitumise.
Kas AI empaatia on tunnetuslik mõistmine või statistiline simulatsioon?
Üks põhiküsimusi on: kas tehisintellekti pakutav “empaatia” on tegelikult empaatia? Emotsioonide jagamise ja sügava mõistmise mõttes on AI võimekus piiratud. Pigem on tegemist tehisintellekti poolt nn rahustamise või isegi manipuleerimisega. Redditi kasutajate aruteludes on välja toodud, et “AI pakub kinnitust, kuid mitte mõistmist.” Ettevõtetes kordub sama muster. AI ütleb “ma saan sinust aru” ja pakub tuge, aga tegelikult ei mõista ta alati lõpuni. Praktikas on ju näha, et AI oskab anda üllatavalt häid soovitusi, aga need tulevad numbrite analüüsist, mitte tõelisest mõistmisest. AI võtab sinu öeldu ja arvutab välja, milline vastus sulle kõige rohkem meeldiks. Ta teab mustrit, aga mitte sinu tundeid. Sel moel kvalifitseerub tehisintellekt pigem meeldivaks ja ustavaks kui empaatiliseks kaaslaseks. See ei tähenda, et see poleks äärmiselt kasulik ja abistav, kuid see pole asendus tõelisele inimlikule suhtlusele.
Usaldusküsimus: kui AI empaatia on tegelikult turundus
Siin tuleb välja kõige “kurjem” asi. Need AI-d, mis meile nii empaatiliselt räägivad, et peaksime paremini end hoidma ja tööstressi vähendama, need on ju lõppkokkuvõttes äriprojektid. Koolitustel küsivad inimesed korduvalt: “Kui ChatGPT mulle soovitab puhkust võtta või Netflix’is midagi vaadata, siis kas keegi on selle eest maksnud?”Et siis kas AI “empaatia” on sageli lihtsalt targem viis meile tooteid müüa nagu Google’s sponsoreeritud reklaam.
Hetkel on nii, et tõesti Google’i otsingu tulemused on sponsoreeritavad. Facebook muutus ka mingil ajahetkel reklaamikanaliks. Viimati kui Pinteresti külastasin, siis hakkas seal ka igasugu Temu tootevalikut pakkuma. Nüüd on meil AI, mis küsib: “Kuidas sa end tunned?” Aga kas see “huvi” su heaolu vastu on tõeline või kas see on lihtsalt andmete kogumine, et hiljem sulle müügitaktikaga läheneda? No vähemalt antud ajahetkel veel mitte. Tuleviku osas ei oska ennustada.
Aga jah, see on empaatia ja manipulatsiooni vahe. Tõeline empaatia ei taha midagi vastu. Reklaamkanalite empaatia tahab, et sa rohkem klõpsaksid, rohkem ostaksid, rohkem platvormi kasutaksid.
Mis meist saab?
Nii me jõuamegi küsimuseni. Me loome masinaid, mis “mõistavad” meid paremini kui meie kolleegid tööl, vanemad kodus või reklaamigurud Googles. Me õpetame neile empaatiat, samal ajal kui meie endi töökohtades muutume üha robotlikumaks. Mõtle sellele: su AI küsib su tuju kohta iga päev. Su boss ei küsi seda ilmselt ühes kuuski. Su telefonis olev rakendus mäletab, et oled väsinud. Su kolleeg ei märka, et oled nädal aega kaame näoga ringi käinud. Kas siis AI “empaatia” on lõppude lõpuks võlts? Ma ei kirjuta siin kahe käega alla. See on lihtsalt andmete analüüs. Aga meil endil hakkab tõelise empaatia oskus kaduma minema ning kui kaugeneme kodukontoritesse, siis kas suhtlus kolleegidega läheb üha pinnapealsemaks. Me saame AI-lt emotsionaalset tuge, aga ärgem unustagem ise seda tuge ja tundeid ka päris inimestega jagada.
Järelkaja
Võib-olla peegeldab see vastuolu laiemalt seda, kuidas me üritame tehnoloogia kaudu luua empaatiat, mida meie töökultuurides napib. Või on see lihtsalt loomulik areng. Masinad hakkavad täitma toetavaid rolle, mida varem täitsid inimesed.
Üks võimalik mure on see, et tehisintellekti pakutav empaatia pole tegelikult empaatia emotsioonide jagamise ja sügava mõistmise mõttes. Lõppude lõpuks on AI “toode” ja ettevõtted tahavad, et me seda (rohkem) kasutaksime.
Empaatia ja psühholoogilise heaolu sekkumised, mida AI pakub, muutuvad üha tavalisemaks. Minu arvates on oluline säilitada tasakaal. Kasutada AI-d tööriistana, mis toetab meie inimlikke omadusi, mitte ei asenda neid. Peame olema teadlikud, et AI pakutav “empaatia” on simulatsioon, mitte see päris tõeline mõistmine.
Hoia end minu tegemistega kursis ja mõtle kuidas on tehisintellekt muutnud sinu tööd ja elu? Kas oled märganud sarnaseid vastuolusid AI empaatia ja organisatsioonikultuuri vahel?
Kui otsid AI koolitajat, siis loe lähemalt: empler.ee/ai-koolitused/
Keiu Kaitsa
AI koolitaja ja projektijuht
5217065
